Riigikohus keelas kohtutäituritel inimesi purupaljaks koorida.

 Riigikohus keelas kohtutäituritel inimesi purupaljaks koorida.

Riigikohtu otsusest ühe võlgniku kaebuse põhjal sai ajalooline pretsendent, tänu millele tuleb kohtutäituritel nüüd arvesse võtta oma “ohvrite” eluliselt hädavajalikke väljaminekuid.

 

Kannatavad kõige vähemkindlustatumad

Sputnik Eesti on juba kirjutanud sellest, et Eesti parlamendi poolt 13. detsembril 2017. aastal kinnitatud muudatus täitemenetluse seadustikus, mis võimaldas kohtutäituritel arestida kuni 20% võlgniku sissetulekuist ja jätta äraelamiseks ainult 140 eurot kuus, pidi jõustuma 2018. aasta 9. jaanuarist. Kuid kohtutäiturid tegid juba 2017. aasta detsembris oma “klientide” raha puhul ümberarvestisi.

 

Käiku läksid nii pensionid kui töövõimetustoetused. Uuest täitemenetluse seadustiku muudatusest said kannatada esmajoones pensionärid, üksi elavad vähekindlustatud ja töövõimetud inimesed.

 

See nörritas paljusid inimesi ja 2018. aasta juunis olid Riigikogu saadikud sunnitud võlglastele esitatavaid nõudeid leevendama. Hädavajalike elatiskulude alammäär tõsteti 140 eurolt 207 eurole. Kohtutäiturid aga määrasid varale jätkuvalt maksimaalse aresti – 20% võlgnike miinimumtulust.

Viimast võtta ei tohi

Riigikogu otsuse punktis 21.2 on kirjas, et kohtutäitur, kasutades võimalust võlgniku minimaalse sissetuleku arestimiseks, on kohustatud kõigepealt arvesse võtma tema materiaalset olukorda ja nimelt kulutusi eluasemele, toidule, riietele, ravimitele, transpordile ja muule sarnasele.

Выдержка из решения Госсуда Эстонии о процедуре оценки платежеспособности должника

Juhul kui pärast kõikide kulude mahaarvamist, mille Riigikohus oma otsuses üles luges, jääb inimesele siiski mingisugune raha alles, siis võib kohtutäitur selle ülejäägi arestida mitte enam kui 20% alampalga määras.

“Sisuliselt tähendab see, et inimese puhul, kes teenib alla alampalga ja kelle minimaalsed hädavajalikud kulud võrduvad sissetulekuga, võib juhtuda nii, et kohtutäitur ei saa seepeale, kui on teinud tema materiaalse olukorra analüüsi, temalt mitte midagi arestida,” märkis Gogin.

Valdavale hulgale võlgnikest, kelle sissetulek on alampalgast väiksem, aga sääraseid on ligi 100 000, tuleneb sellest, et arestitava raha määr võib väheneda, kuid töövõimetute, pensionäride ja teiste madala sissetulekuga inimeste jaoks ei pruugi seda üldse ollagi,” selgitas ta.

 

Riigikohtu otsus annab tunnistust sellest, et peaaegu kõik kohtutäiturid on terve aasta vältel seadust rikkunud, kuna rajendasid 2017. aasta 13. detsembrist kehtivat seadusemuudatust ilma võlgniku majanduslikku olukorda arvesse võtmata. “Riigikohtu otsuses kajastub see, mis on seadusega kindlaks määratud. See pole lihtsalt nii üksipulgi lahti kirjutatud, nagu kirjeldas Riigikohus,” ütles Oleg Gogin.

Allikas: m.sputnik-news.ee

RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

 

Kohtuasja number 2-18-4482
Määruse kuupäev Tartu, 20. märts 2019
Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle Seppik
Kohtuasi Ljudmila Andronova kaebus kohtutäituri Katrin Velleti 12. märtsi 2018. a otsuse peale täiteasjades nr 031/2007/3784, 031/2009/400 ja 031/2015/1732
Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ljudmila Andronova määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Avaldaja Ljudmila Andronova
Puudutatud isik (kohtutäitur) Katrin Vellet
Puudutatud isik (sissenõudja) Osaühing Aktiva Finants
Puudutatud isik (sissenõudja) Telia Eesti AS
Asja läbivaatamise kuupäev 4. märts 2019, kirjalik menetlus

 

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2018. a määrus ja Harju Maakohtu 13. juuli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482 ning teha uus määrus, millega rahuldada Ljudmila Andronova kaebus kohtutäituri Katrin Velleti 12. märtsi 2018. a otsuse peale täiteasjades nr 031/2007/3784, nr 031/2009/400 ja nr 031/2015/1732.

2. Tühistada kohtutäituri Katrin Velleti 12. märtsi 2018. a otsus täiteasjades nr 031/2007/3784, nr 031/2009/400 ja nr 031/2015/1732 ning kohustada kohtutäiturit Ljudmila Andronova 8. veebruari 2018. a kaebust uuesti läbi vaatama.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes kohtutäituri Katrin Velleti kanda.

5. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.

 

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ljudmila Andronova (avaldaja, võlgnik) esitas 22. märtsil 2018 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri Katrin Velleti (kohtutäitur) 12. märtsi 2018 otsuse peale täiteasjades nr 031/2007/3784, nr 031/2009/400 ja nr 031/2015/1732. Avaldaja palus kohtutäituri otsuse tühistada ning uue otsusega arestimisaktid tühistada.

1.1. Avalduse kohaselt on kohtutäitur algatanud avaldaja vastu mitu täitemenetlust. Avaldajale on määratud osaline töövõimetus kuni 9. juulini 2020. Avaldaja sissetulek on töövõimetoetus 208 eurot kuus ja Tallinna Linnavalitsuselt ravimite ostmiseks saadav hüvitis. Avaldaja on töötu. Ta elab Tallinna linna munitsipaalkorteris, mille eest on kohustatud tasuma üüri ja kommunaalkulusid ca 267 eurot kuus (veebruarikuu näitel). Kohtutäitur edastas 4. veebruaril 2018 Eesti Töötukassale arestimise aktid, millega arestis avaldaja töövõimetoetusest 20%.

1.2. Avaldaja esitas kohtutäiturile 8. veebruaril 2018 avalduse, milles palus arestimisaktid tühistada. Kohtutäitur vastas 13. veebruari 2018 kirjaga, et ei rahulda avaldust sissetulekust kinnipeetava osa (20%) vähendamiseks või arestist vabastamiseks, sest see ei ole võimalik, arvestades täitmisele esitatud nõuete menetlemise aega ja seda, et muud vara ei ole. Avaldaja esitas 16. veebruaril 2018 korduva avalduse, milles palus läbi vaadata oma 8. veebruari 2018 avalduse kui kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Kohtutäitur tegi 12. märtsil 2018 otsuse, millega jättis kaebuse kohtutäituri tegevuse peale aluse puudumise tõttu rahuldamata ning töövõimetoetuse arestimise aktid muutmata.

1.3. Kohtutäituril on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 1² kohaselt õigus arestida avaldaja sissetulekust kuni 20%. Kohtutäitur on kohustatud arvestama avaldaja isikut puudutavate asjaoludega ja põhjendama arestimise määra suurust. Kohtutäitur tegi formaalse otsuse arestida maksimaalse määra järgi 20% avaldaja sissetulekust. Selline otsus on õigusvastane.

1.4. TMS § 132 lg 1² on vastuolus põhiseadusega, kuna ei arvesta avaldaja eluasemekulusid ega taga talle sissetulekut inimväärseks äraelamiseks. Toimetulekupiiri nõue on meelevaldselt ja formaalselt võetud sotsiaalhoolekande seadusest (SHS), arvestamata selle seaduse nõudeid. Arestimisaktide täitmine ja TMS § 132 lg 1² kohaldamine piirab olulisel määral kaebaja võimalust inimväärseks äraelamiseks.

2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Avaldajal tuvastatud osaline töövõime ei vabasta teda oma kohustuste täitmisest. Osalise töövõime puhul määratakse isikule töövõimetoetus, mis on TMS § 131 lg 2 järgi arestitav samas seadustikus sätestatud piirangutega. On ilmselge, et avaldaja sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme ei ole võimalik lahendada täitemenetluse kaudu. Enne töövõimetoetuse arestimist hindas kohtutäitur avaldaja varalist seisundit ja kajastas seda 12. märtsi 2018 otsuses. Kohtutäitur tuvastas, et avaldajal ei ole vara, mille arvel oleks võimalik täielikult rahuldada võlgniku vastu esitatud nõudeid, või selle vara väärtus ei ole küllaldane, katmaks vara võõrandamisega tekkivaid kulusid. Võlgniku ainuke sissetulek, millele on võimalik sissenõuet pöörata, on töövõimetoetus.

3. Sissenõudja osaühing Aktiva Finants leidis, et TMS § 132 lg 12 kohaldamine oli põhjendatud, kuna kõik muud võimalused olid ammendunud. Avaldajal puudub muu vara, mis viiks nõude täieliku rahuldamiseni. Samuti tuleb arvestada menetlusele kulunud aega. Seega on tõenäoline, et kui TMS § 132 lg-t 12 ei rakendata, siis jäävad nõuded täitmata ning sissenõudja seaduslik huvi kaitseta.

4. Harju Maakohus jättis 13. juuli 2018. a määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus märkis, et puuduvad menetluskulud, mida saaks avaldajalt välja mõista.

Maakohus põhjendas, et avaldaja kohtule esitatava kaebuse asjaolud saavad olla TMS §-st 218 tulenevalt samad, mis kohtutäiturile kaebuse esitamisel. Seega ei ole vaja hinnata avaldaja kaebuse asjaolusid, mida avaldaja ei toonud esile kohtutäiturile esitatud kaebuses, st töövõimetoetuse arestimise ulatuse põhjendatust.

Kohtutäitur on õigustatult määranud kaebaja töövõimetoetuse arestimise ulatuse aktide koostamise ajal kehtinud TMS § 132 lg 12kohaselt lubatud määras, st 20% avaldaja sissetulekust. Kohtutäituri otsuse kohaselt ei ole otsuse koostamise päeva seisuga kohtutäituri ametikontole nõude katteks kinnipidamisi tehtud. Seega ei ole avaldaja õigusi ka rikutud.

Avaldaja taotlus tunnistada TMS § 132 lg 12 põhiseadusega vastuolus olevaks tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd avaldajast võlgniku sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme ei ole võimalik lahendada täitemenetluse kaudu. Nõustuda tuleb kohtutäituriga, et asjaolu, et isikule on määratud töövõimetoetus väiksemas määras, kui võlgniku hinnangul temale piisaks, ei ole aluseks täitemenetluses arestimise määra vähendamiseks. Võlgnik võib esitada sotsiaalabi taotluse või vajadusel pankrotiavalduse. Sätte eesmärgiks on tagada võlausaldajate nõuete rahuldamine olukorras, kus sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii täitemenetluses nõude täielikule rahuldamisele.

5. Avaldaja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja uue määrusega kaebus rahuldada. Kaebuse kohaselt on nii kohtutäitur kui maakohus jätnud põhjendamatult hindamata arestimise ulatuse põhjendatuse. Sellised formaalsed otsustused on seadusvastased. Samuti on maakohus jätnud põhjendamatult rahuldamata kaebaja taotluse tunnistada TMS § 132 lg 1² põhiseadusega vastuolus olevaks.

6. Kohtutäitur ja sissenõudjad ei esitanud määruskaebuse kohta seisukohti.

7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. novembri 2018. a määrusega maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt määruse põhjendusi ja täiendas neid. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäid avaldaja kanda, avaldajalt menetluskulusid välja ei mõistetud.

8.1. Vaidlusaluses asjas on tähtsad järgmised asjaolud:

·    OÜ Aktiva Finants 24. juuli 2015 avalduse ja Pärnu Maakohtu tsiviilasjas nr 2-15-107068 tehtud 10. juuni 2015 määruse alusel algatas kohtutäitur täitemenetluse täiteasjas nr 031/2015/1732 avaldajalt 480 euro 47 sendi sissenõudmiseks;

·    Telia Eesti AS-i 16. novembri 2007 avalduse ja Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-06-31494 tehtud 5. oktoobri 2007 kohtuotsuse alusel algatas kohtutäitur täitemenetluse täiteasjas nr 031/2007/3784 avaldajalt 3493 krooni 80 sendi (s.o 223 euro 29 sendi) väljamõistmiseks;

·    Telia Eesti AS-i 3. veebruari 2009 avalduse ja Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-06-31494 tehtud 30. oktoobri 2008 määruse alusel algatas kohtutäitur täitemenetluse täiteasjas nr 031/2009/400 avaldajalt 1775 krooni 42 sendi (s.o 113 euro 47 sendi) sissenõudmiseks;

·    kohtutäitur koostas 4. veebruaril 2018 täiteasjades nr 031/2015/1732, nr 031/2009/400 ja nr 031/2007/3784 töövõimetoetuse arestimise aktid, millega arestis võlgniku töövõimetoetusest 20%.

8.2. Maakohus on jätnud ebaõigesti hindamata avaldaja arestimistoimingu vaidlustamisel esitatud väited sissetuleku (töövõimetoetuse) arestimise ulatuse kohta, põhjendades seda asjaoluga, et avaldaja ei ole kaebuses kohtutäiturile neid esile toonud. Asjas on tuvastatud, et avaldaja esitas kohtutäiturile 8. veebruaril 2018 avalduse arestimise aktide tühistamiseks ning 16. veebruaril 2018 avalduse pealkirjaga “Korduv kaebus arestimise aktide tühistamiseks täiteasjades nr 031/2007/3784, nr 031/2009/400 ja nr 031/2015/1732“. 16. veebruari 2018. a avaldusest nähtub, et avaldaja palus läbi vaadata tema 8. veebruari 2018 avalduse TMS § 217 järgse kaebusena kohtutäituri tegevuse peale. Seega on väide, et kohtutäitur on arestinud töövõimetoetuse liiga suures ulatuses, esitatud kooskõlas TMS § 218 lg-ga 1 ka kaebuses kohtutäiturile ning kaebuse läbivaatamisel tulnuks seda hinnata. Selle menetlusnormi rikkumise saab kõrvaldada ringkonnakohtus.

8.3. Määruskaebuse peamine väide on see, et avaldaja hinnangul ei ole kohtutäitur põhjendanud, miks ta on pidanud õigustatuks arestida avaldaja töövõimetoetuse arestimise aktide koostamise ajal kehtinud TMS § 132 lg 1² esimeses lauses sätestatud maksimaalses lubatud määras ehk 20% viidatud normis sätestatud sissetulekust. Selle seisukohaga ei saa nõustuda.

8.3.1. TMS § 133 lg 1 esimese lause kohaselt pidi kohtutäitur töövõimetoetuse arestimise akti märkima talle teadaolevate andmete põhjal summa, mida ei arestita. 4. veebruaril 2018 koostatud arestimisaktides märkis kohtutäitur, et summa, mida ei arestita, on 1/3 palga alammäärast ehk 166 eurot 67 senti.

8.3.2. Avaldaja on 8. veebruari 2018 avalduse esitamisega kasutanud TMS § 133 lg 1 teises lauses sätestatud õiguskaitse võimalust ja esitanud kohtutäiturile avalduse täiendavate andmetega, mis annab kohtutäiturile aluse kaaluda arestimise tühistamist selliselt, et võlgnikule oleks tagatud arestimisele mittekuuluv sissetulek, arvestades TMS §-des 131 ja 132 sätestatud piiranguid. Praegusel juhul jättis kohtutäitur TMS § 133 järgse avalduse rahuldamata ning nagu eespool märgitud, palus võlgnik selle avalduse läbi vaadata kaebusena kohtutäituri tegevuse peale. Seega tuli kohtul kontrollida, kas kohtutäitur on arestimistoimingu tegemisel diskretsioonipiire järginud, arvestades ka avalduses tehtud etteheiteid.

8.3.3. Kohtutäituri 13. veebruari 2018 vastusest avaldusele nähtuvad kaalutlused, millest lähtudes on kohtutäitur pidanud põhjendatuks arestida avaldaja sissetulekust just 20% ja mitte vähem. Kohtutäitur on leidnud, et avaldaja sissetuleku arestimine maksimaalses lubatud määras (20%) on põhjendatud seetõttu, et võlgnikul ei ole muud vara, millele sissenõuet pöörata, ning arvestada tuleb täitmisele esitatud nõuete menetlemise aega. Seega ei ole õige määruskaebuse väide, et kohtutäitur on jätnud sissetuleku arestimise ulatuse määramisel kaalutlusõigust teostades põhjendamiskohustuse täitmata. Kohtutäitur on piisavalt põhjendanud, miks ei ole avaldaja sissetuleku arestimise määra vähendamine õigustatud. Määruskaebuse väited ei anna alust jõuda teistsugusele järeldusele.

8.4. Põhjendamatu on ka määruskaebuse väide, et kohtutäituri otsus on õigusvastane põhjusel, et kohtutäitur ei ole töövõimetoetusest 20% arestimisel taganud avaldajale igas kuus arestimisele mittekuuluvat sissetulekut. Maakohus on TMS § 132 lg 12 alusel sissetuleku arestimise arvestust kontrollinud. Maakohtu põhjendustega saab nõustuda ja neid ei ole vaja korrata. Avaldaja majanduslikud raskused, sh asjaolu, et talle on määratud töövõimetoetus väiksemas määras, kui tema hinnangul elamisväärseks äraelamiseks piisaks, ei ole seaduses sätestatud määras töövõimetoetuse arestimise tühistamise aluseks, kui võlgnikule on tagatud TMS § 132 lg 12 tähenduses arestimisele mittekuuluv sissetulek.

8.5. Maakohus jättis põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse õigesti algatamata ning TMS § 132 lg 12 kohaldamata jätmiseks ei ole alust. Nõustuda tuleb maakohtu vastavate põhjendustega.

8.6. Vastuseks määruskaebuse etteheitele, et maakohus ei ole vaadanud avaldaja kaebust läbi seaduses sätestatud 15-päevase tähtaja jooksul, märkis ringkonnakohus, et see ei mõjuta asja sisulist tulemust.

8.7. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta menetluskulud avaldaja kanda. Kuna sissenõudjad ega kohtutäitur ei ole kaebusele vastanud ning TsMS § 175 lg 31 järgi kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulu nii või teisiti ei hüvitata, ei ole määruskaebemenetluses menetluskulusid, mille väljamõistmist puudutatud isikud saaksid avaldajalt nõuda.

 

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu määrused ning kohtutäituri otsuse tühistada ja kohustada kohtutäiturit avaldaja kaebust uuesti läbi vaatama.

Kohtutäituri aktidest ja otsustest ei nähtu, et sissenõudja oleks esitanud kohtutäiturile avalduse TMS § 131 lg 2 kohaldamiseks ja et avaldaja oleks ära kuulatud. Kohtud oleksid hagita menetluses pidanud neile minetustele omal algatusel tähelepanu pöörama.

Kohtutäitur ei ole põhjendanud, miks ta arestis 20% töövõimetoetusest. Kohtulahenditest ei ole jälgitav, miks määr peab olema just 20%. Sõna „kuni“ on sättes just selleks, et võetaks arvesse erinevate inimeste erinevat olukorda. Avaldaja olukorda ei ole arvesse võetud.

Maakohus rikkus TMS § 218 lg-s 2 sätestatud kaebuse läbivaatamise tähtaega.

TMS § 132 lg 12 on vastuolus põhiseadusega. SHS kohaselt peab inimesele jääma toimetulekupiiriks nimetatud summa, kuhu ei kuulu eluasemekulud. TMS § 132 lg-s 12 aga on arvestatud, et inimesele peab jääma toimetulekupiirile vastav sissetulek, kuhu kuuluvad kõik inimese kulud, sh eluasemekulud. Lisaks on vastuolu põhiseadusega seetõttu, et kohtutäituril ei ole õigust anda sisulisi hinnanguid, aga formuleering „kuni 20%“ sunnib seda tegema.

10. Kohtutäitur leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt ei kontrollinud kohus, kas sissenõudja esitas sissetuleku arestimise avalduse ja kas võlgnik kuulati ära. Nimetatud nõuete täitmist ei ole võlgnik vaidlustanud kohtutäiturile kaebuse esitamisega, seega ei saa võlgnik sellele kohtumenetluses tugineda. Seadus paneb paika diskretsiooni piirid, millest kohtutäitur ei ole väljunud ega teinud võlgnikule ülekohut. TMS § 132 lg 12 alusel arestitakse just nende võlgnike sissetulekuid, kellel see ongi väike. Võlgniku raske majanduslik olukord nimetatud sätte mõttes ei ole erandjuhtum, vaid reegel. Sellises olukorras võlgniku puhul on kohtutäituril õigus arestida võlgniku sissetulekut, mis jääb alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära, kuid ületab toimetulekupiiri. Praeguseks ei ole avaldaja selgitanud kohtutäiturile ega kohtule selliseid erandlikke asjaolusid, millega arvestades oleks arestimise määra vähendamine nii võlgniku kui ka sissenõudja suhtes õiglane ja põhjendatud. Kohtutäituri 4. veebruari 2018 töövõimetoetuse arestimise aktid on viidud vastavusse alates 10. juunist 2018 kehtima hakanud TMS redaktsioonis sätestatuga. Sellest tulenevalt on võlgniku määruskaebuse aluseks olevad asjaolud praeguseks muutunud ja kohtutäituri 4. veebruari 2018 töövõimetoetuse arestimise akt enam ei kehti.

11. Sissenõudjad ei ole määruskaebusele vastanud.

 

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et avaldaja määruskaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu ja maakohtu määrused TsMS § 692 lg 1 p 1 ja § 695 alusel tühistada TMS väära kohaldamise tõttu. Kolleegium saab TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel teha uue määruse, millega rahuldab avaldaja kaebuse kohtutäituri 12. märtsi 2018 otsuse peale, tühistab selle ja kohustab kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama.

13. Kassatsiooniastmes vaidlevad menetlusosalised peaasjalikult selle üle, kas kohtutäitur on põhjendatult arestinud avaldaja töövõimetoetusest 20%.

Pooled ei vaidle selle üle, et avaldaja vastu on aastatel 2007, 2009 ja 2015 alustatud kolm täitemenetlust ning täitedokumentideks on kohtulahendid. Kohtutäituri Riigikohtule esitatud seisukoha järgi oli 22. veebruari 2019 seisuga avaldaja vastu käimas kaks täitemenetlust: nr 031/2009/400, nõude jääk 58 eurot 74 senti, ja nr 031/2015/1732, nõude jääk 631 eurot 3 senti.

14. Kolleegium selgitab esmalt töövõimetoetusele sissenõude pööramise üldisi eeldusi (I) ja seejärel käsitleb avaldaja määruskaebuse väiteid (II) ning teeb menetluslikud otsused (III).

 

I

15. Isikule töövõimetoetuse määramise võimaluse näeb ette töövõimetoetuse seadus (TVTS). Selle seaduse § 64 kohaselt muudeti täitemenetluse seadustikku ning täiendati TMS § 131 lg-t 1 p-ga 61 sõnastuses „töövõimetoetus“. Muudatus jõustus 1. juulil 2016.

15.1. Selline muudatus tähendab täitemenetluse jaoks järgmist. TMS § 131 lg 1 näeb ette võlgniku sissetulekute loetelu, millele ei saa täitemenetluses üldse sissenõuet pöörata (p-d 1-5, 9 ja 11-12, nt riiklik peretoetus, puudega isiku sotsiaaltoetus) või saab sissenõuet pöörata erandjuhul (p-d 6-8, nt töövõimetoetus, vanemahüvitis) või eriseaduses ettenähtud korras (p 10, riiklik pension). Selliselt on TMS § 131 eesmärk koostoimes eelkõige TMS §-dega 130 ja 132-136 tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid (vt ka Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 15 ja seal viidatud varasemad lahendid). Erandjuhul sissetulekule sissenõude pööramise eeldused näeb ette TMS § 131 lg 2.

15.2. TVTS eelnõu seletuskirjas on märgitud, et töövõimetoetusele peab saama TMS § 131 lg 2 kohaselt sissenõuet pöörata samas lõikes nimetatud erisusi arvestades. Seletuskirjas viidati, et töövõimetoetusele peab saama sissenõuet pöörata sarnaselt kehavigastuse või terviserikke tekitamise tõttu makstavale hüvitisele ja mittevaralise kahju hüvitisele, seadusel põhinevale elatisele ja vanemahüvitisele sissenõude pööramisega (st erandjuhul). Seadusandja on TMS eespool kirjeldatud muutmisega nõustunud töövõimetoetusele erandkorras sissenõude pööramisega.

16. TMS § 131 lg 2 esimese lause kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane, võib TMS § 131 lg 1 p-des 6-8 nimetatud sissetulekutele pöörata sissenõude sissenõudja avalduse alusel.

17. TMS § 131 lg 2 esimene lause näeb seega ette kolm eeldust erandjuhul sissetulekule sissenõude pööramiseks. Esiteks on selleks vaja sissenõudja avaldust, teiseks peab senine täitemenetlus olema ebaõnnestunud või eeldatavasti ebaõnnestumas. Kolmandaks peab sissenõude pööramine olema õiglane. Võimaluse korral on TMS § 131 lg 2 teise lause kohaselt ette nähtud ka võlgniku ärakuulamine (vt selle kohta määruse p 20).

17.1. Kolleegium on seisukohal, et TMS § 131 lg 2 esimene lause ei pea silmas sissenõudja eraldi avaldust, milles taotletaks võlgniku sissetulekutele erandjuhul sissenõude pööramist. Selles vaid korratakse TMS § 23 lg-s 1 märgitud põhimõtet, mille järgi täitemenetluse alustamiseks on üldjuhul vaja sissenõudja avaldust. Piisav on TMS § 23 kohane täitmisavaldus, kui selle järgi taotletakse muu hulgas sissenõude pööramist võlgniku sissetulekutele (sh nõudeõigusele). Seejuures ei ole sissenõudja kohustatud täitmisavalduses eraldi märkima, et asjakohaste eelduste olemasolu korral soovib ta TMS § 131 lg 2 kohaldamist. Kohtutäitur saab täitmisavalduse alusel rakendada kõiki õigusaktides ette nähtud sunniabinõusid sissenõudja nõude rahuldamiseks, sh TMS § 131 lg-t 2, arvestades samal ajal võlgniku seaduses sätestatud huvidega.

17.2. Erandi kohaldamise teine eeldus on see, et võlgnikul ei ole muud vara või olemasolev vara on mittearestitav (nt teatud vallasasjad TMS § 66 kohaselt) või see on niivõrd vähese väärtusega, et selle arvel ei ole õnnestunud sissenõudja nõuet rahuldada, või eelduslikult ei õnnestu nõuet rahuldada muul põhjusel. Selle eelduse täitmiseks peab kohtutäitur üldjuhul olema teinud mõistlikud pingutused võlgniku muu vara leidmiseks ja arestimiseks, mh on võimalik võlgnikult nõuda vara kohta teabe ja vara nimekirja esitamist (vt TMS § 59 jj). TMS § 8 lg 1 järgi on kohtutäitur kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi.

Kolleegium nendib, et ei ole võimalik täpselt ette kindlaks määrata ajalist piiri, millal saab lugeda täitemenetluse võlgniku muu vara suhtes ebaõnnestunuks. Nii võib mõne võlgniku korral olla olemas arvestatav lootus vara tekkimiseks tulevikus, nt pärandina (kui käimas on pärimismenetlus või kohtuvaidlus pärandvara kuuluvuse üle) või muul viisil. Ebaõnnestunuks lugemine sõltub konkreetsest täitemenetlusest. Üldise kriteeriumina ajalise piiri kohta tuleks lähtuda mõistlikust ajast. Ebaõnnestumisele võib nt viidata vahetult enne täitemenetlust mõne teise sissenõudja nõude alusel korraldatud täitemenetluse tagajärjetus vms.

17.3. Kolmanda eeldusena tuleb TMS § 131 lg-s 2 sätestatud erandi kohaldamiseks arvestada kõiki asjaolusid, mille põhjal saab teha järeldusi selle kohta, kas sissenõude pööramine võlgniku sissetulekule on õiglane. Kohtutäituril tuleb TMS § 131 lg 2 eesmärgipärase tõlgendamise kaudu arvestada konkreetse täitemenetluse poolte, eelkõige võlgniku ja sissenõudja õigustatud huve ja majanduslikku olukorda, et teha õiglane otsus. Esmalt tuleb arvestada nõude liiki ja sissetuleku suurust, kuid need on vaid osa kriteeriumeist, mida arvestada. Selline eelkõige nõude liigi ja sissetuleku suuruse arvesse võtmine tagab maksimaalselt poolte huvidest lähtumise, arvestades esmalt seda, et üldjuhul ei või sissetulekut (töövõimetoetust) võlgniku huvidest lähtudes arestida, kuid erandjuhtudel kõiki asjaolusid koos kaaludes on see piiratult võimalik (vt TMS § 132 lg 12 kohta ka määruse p 21). Kolleegium märgib, et kui sissenõudja paneb täitemenetluses maksma nt elatise või (deliktilise) kahju hüvitamise nõude, võib töövõimetoetusele sissenõude pööramine olla õiglasem kui mõne muu nõude korral, kuid ka sel juhul tuleb arvestada kõiki asjaolusid kogumis.

17.4. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et TMS § 131 lg 2 korral on tegemist kohtutäituri diskretsiooniotsusega, mis allub TMS § 217 alusel esitatava kaebuse kaudu kohtulikule kontrollile (vt Riigikohtu 10. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-15, p 14; see määrus ei käsitlenud küll töövõimetoetusele sissenõude pööramist).

18. Enne 9. jaanuari 2018 olid määruse p-des 16 ja 17 käsitletud eeldused ainsad eeldused töövõimetoetusele sissenõude pööramiseks.

18.1. 9. jaanuaril 2018 jõustusid 13. detsembril 2017 vastu võetud kohtutäituri seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse alusel mh TMS §-s 132 tehtud muudatused. TMS § 132 täiendati lg-ga 12. Nimetatud lõike kuni 10. juunini 2018 kehtinud redaktsiooni esimese lause kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20 protsenti TMS § 132 lg-s 1 nimetatud sissetulekust (s.o sissetulekust, mis ei ületa kehtivat kuupalga alammäära, mis praegusel ajal on 540 eurot kuus). Teise lause kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri.

18.2. Asjakohase seaduseelnõu seletuskirja kohaselt tehti muudatus täitemenetluse efektiivsuse tõstmise eesmärgil. Seletuskirja kohaselt saavad paljud võlgnikud töötasu palga alammääras, mis võimaldab neile koos lisanduvate toetustega rahuldaval tasemel toimetuleku, kuid sissenõudja nõude rahuldamiseks ei ole võimalik neilt midagi kinni pidada. Eraldi toodi seletuskirjas välja elatisvõlgnikud ja avaliku võimu kandja trahviotsuste võlgnikud, mh loodeti muudatusega vähendada halduskoormust asenduskaristuste määramisel.

18.3. Kohtutäitur on lähtunud 4. veebruari 2018 arestimisaktide koostamisel alates 9. jaanuarist 2018 kehtima hakanud TMS § 132 lg 12 redaktsioonist. Kolleegiumi hinnangul võis seda täitemenetluse tõhususe eesmärgil teha, kuid TMS § 132 lg 12kohaldamisel tuleb põhjendusi näidates kaaluda, milline on töövõimetoetusele sissenõude pööramise ulatus seaduses sätestatud piiri, s.o 20% siseselt (vt määruse p 21).

Kolleegiumi arvates tuleb seega alates 9. jaanuarist 2018 töövõimetoetusele sissenõude pööramise lubatavust otsustades kohaldada TMS § 131 lg-t 2 koos TMS § 132 lg-ga 12. Analüüsida tuleb nii seda, kas sissenõude pööramine on lubatav TMS § 131 lg 2 järgi, kui ka seda, millises täpsemas ulatuses võib töövõimetoetusele sissenõude pöörata.

II

19. Praegusel juhul on sissenõudjad kõikides täitmisavaldustes märkinud (vt tl-d 45, 47 ja 49), et soovivad pöörata sissenõuet võlgniku kinnisasjale, vallasvarale või nõudeõigusele. Kolleegiumi hinnangul on täitmisavaldused piisavad ka TMS § 131 lg 2 ning TMS § 132 lg 12 rakendamiseks (vt määruse p 17.1). Kolleegium märgib, et kui pädev asutus on otsustanud töövõimetoetuse väljamaksmise võlgnikule, tekib võlgniku vara hulka nõudeõigus toetus välja maksta. Kui toetus on välja makstud pangakontole, tekib võlgnikul nõudeõigus krediidiasutuse vastu konto käsutamiseks.

20. Kolleegium leiab, et iseenesest ei too alati ebaõiget lahendit kaasa see, kui kohtutäitur jätab võlgniku enne TMS § 131 lg 2 kohaldamist ära kuulamata. TMS § 131 lg 2 teise lause kohaselt kuulab kohtutäitur enne otsuse tegemist võlgniku võimaluse korral ära. Ärakuulamise põhiline eesmärk on saada võlgnikult teavet tema majandusliku seisundi ja muude sissenõude pööramise otsuse tegemiseks vajalike asjaolude kohta. Kolleegium kordab varasemat seisukohta, mille kohaselt (eelkõige) kiiret täitetoimingut vajavatel juhtudel, samuti siis, kui võlgnikuga kontakti saamine on eelduslikult raskendatud, on võimalik TMS § 131 lg 2 järgi täitetoiming teha võlgnikku enne ära kuulamata. Võlgniku õiguste kaitse on sel juhul mh tagatud kaebuse esitamise õiguse kaudu (vt Riigikohtu 10. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-15, p 14). Samas, kui täitetoimingut ei tule teha kiiresti või kohtutäituril napib teavet võlgniku majandusliku olukorra, sh tema toimetuleku kohta, võib võlgniku ärakuulamine enne TMS § 131 lg 2 järgse täitetoimingu tegemist olla võlgniku huvide õiglaseks arvestamiseks vajalik. Kuna praeguses asjas tuleb kohtutäituril võlgniku kaebus põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu uuesti läbi vaadata (vt määruse p 21), on tal võimalik võlgnik enne vaidlusaluse sissetuleku arestimise üle otsustamist ära kuulata.

21. Kolleegium leiab, et ei kohtutäitur ega kohtud ole piisavalt põhjendanud, miks pöörati sissenõue võlgniku töövõimetoetusele maksimaalses lubatud määras. Jätnud otsustuse piisavalt põhjendamata, on täitur ja kohtud oluliselt ületanud diskretsiooni piire.

21.1. Ringkonnakohus on pidanud piisavaks kohtutäituri seisukohti, mille kohaselt on 20% rakendamine põhjendatud seetõttu, et võlgnikul ei ole muud vara, millele sissenõuet pöörata, ning arvestada tuleb täitmisele esitatud nõuete menetlemise aega.

21.2. On õige, et üks TMS § 131 lg 2 (ning ka TMS § 132 lg 12) kohaldamise eeldusi on see, et sissenõudmine on ebaõnnestunud või eelduslikult ebaõnnestub. Samas ei näita see midagi täpsemat konkreetse võlgniku olukorra kohta, mh selle kohta, millises ulatuses töövõimetoetusele sissenõude pööramine on õiglane. Teist ringkonnakohtu viidatud põhjust – nõuete täitmisele kuluvat aega – võib samuti muude asjaolude hulgas arvestada. On tõsi, et ühes täiteasjas on menetlus kestnud juba peaaegu kümme aastat ning teises üle kolme aasta ning sissenõudja on üldjuhul õigustatud saama oma nõude rahuldatud lühema tähtaja jooksul. Samas ei võimalda ka see asjaolu eraldi võetuna (mh võlgniku olukorda analüüsimata) otsustada selle üle, millises määras tuleks võlgniku töövõimetoetusele sissenõue pöörata. Selleks tuleks hinnata võlgniku majanduslikku ja muud olukorda tervikuna (vt ka määruse p 17.3). Hinnata tuleks mh seda, kas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on tagatud võlgniku toimetulek minimaalselt vajalikus määras (kulutused eluasemele, toidule, riietele, ravimitele, transpordile jms), samuti seda, kas võlgnikul võib olla muid sissetulekuid või sääste (nt menetlusabi taotluses (tl 19 jj) märgib võlgnik oma igakuiste kulutuste suuruseks 407 eurot, lepingulise esindaja kulude suuruseks maakohtus on märgitud 339 eurot (tl 67) jms). Kohtutäitur ega kohtud ei ole praeguses asjas hinnanud võlgniku toimetulekut ning see annab aluse kohtulahendid tühistada. Kolleegium lisab, et töövõimetoetusele sissenõude pööramise ja selle ulatuse üle otsustamisel ei ole asjakohane arutleda selle üle, kas pädeva asutuse määratud töövõimetoetuse suurus on piisav või mitte. Hindamisel tuleb arvestada ka TMS § 132 lg 12 teises lauses kehtestatud sissetuleku minimaalmäära, mis peab võlgnikule kätte jääma.

21.3. Kolleegium on ka varem olnud seisukohal, et kui seadus kehtestab kohtutäiturile kaalutlusõiguse, tuleb kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuses näidata põhjendused selle kohta, kuidas kaalutlusõigust sisustati (vt Riigikohtu 16. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p-d 23 ja 25; kaalutlusõigus kohtutäituri lisatasu suuruse määramise kohta).

22. Kolleegiumi hinnangul ei ole TMS § 132 lg 12 (9. jaanuarist 2018 kuni 10. juunini 2018 kehtinud redaktsioonis) vastuolus põhiseadusega. TMS § 132 lg-s 12 sisalduv õigus arestida töövõimetoetusest kuni 20% ei riiva põhiseaduses sätestatud põhiõigusi, eelkõige omandipõhiõigust ebaproportsionaalselt. Kohtutäituri otsuse peale, mis on tehtud TMS § 132 lg 12 alusel, on menetlusosalisel TMS § 217 lg 1 järgi õigus esitada kaebus kõigepealt kohtutäiturile endale ja seejärel TMS § 218 lg 1 järgi maakohtule. Maakohtu lahendi peale on seadusega (TMS § 218 lg 3) tagatud kahekordne ehk maksimaalne kaebeõigus. Seega on kohtutel võimalik iga juhtumi kõiki asjaolusid arvestades ja kaaludes teha põhjendatud lahend selle kohta, kas töövõimetoetuse arest on erandlikel asjaoludel lubatud ja kui on, siis millises ulatuses 20% piires. Seega võimaldab TMS § 132 lg 12 (koostoimes TMS § 131 lg-ga 2) teha iseenesest ka otsuse, et töövõimetoetusele sissenõude pööramine ei ole üldse lubatud, st vältida omandipõhiõiguse riivet täielikult.

23. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kuigi maakohus ei vaadanud võlgniku kaebust läbi TMS § 218 lg 2 esimeses lauses sätestatud 15 päeva jooksul, ei mõjutanud see asja sisulist tulemust. Kolleegium märgib siiski, et maakohus peaks tegema endast oleneva kaebuse seaduses ettenähtud tähtaja jooksul läbivaatamiseks. Kui vaidluse ese on võlgniku minimaalse sissetuleku arestimine, võib vaidluse kestus mõjutada negatiivselt võlgniku toimetulekut.

III

24. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel jätta kohtutäituri kanda. Alama astme kohtud ei ole avaldaja kaebust rahuldamata jättes teiste menetlusosaliste menetluskulusid nende puudumise tõttu rahaliselt kindlaks määranud. Riigikohus muudab põhiasjas tehtud lahendeid mh sel määral, et sellega kaasneb ka menetluskulude jaotuse muudatus, ega määra menetluskulusid rahaliselt kindlaks (vt ka Riigikohtu 13. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8794/42, p 14 ja seal viidatud varasem praktika). Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul praeguse määruse jõustumisest.

25. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada.

 

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Malle Seppik

 

Seotud teemad