LAURI HUSSAR: KAJA KALLASE TEINE AJALOOLINE VIGA

 LAURI HUSSAR: KAJA KALLASE TEINE AJALOOLINE VIGA

Ma ei ole oma vanemaid näinud alates eelmise aasta juulikuust ja minu vanemad ei ole oma lastelastega saanud koos olla juba kolmveerand aastat. See on olnud meie pere teadlik valik, et välistada väikseimgi võimalus, et nad võiks kroonviirusega nakatuda.

 

 

Tean, et samamoodi käituvad kümned minu head sõbrad ja tuttavad, kellest paljud ei riski oma eakate lähedaste tervisega isegi siis, kui esimene vaktsiinidoos on neile juba tehtud. See kõik räägib hoolimisest ja murest, aga mis peamine – vastutustundest.

 

 

Selle nädala teisipäeval plahvatas sotsiaalmeedia peaminister Kaja Kallase näoraamatu postituse peale, milles Kallas ütles, et kui viiruse levik ei peatu, siis jääb Eesti kogu suveks lukku. “Nagu meie lõunanaaber Läti on olnud lukus novembrist saati. Valitsus võib kehtestada lõputult piiranguid, aga inimesed on need, kes peavad piirangutest kinni pidama,” rõhutas peaminister.

 

 

Sisuliselt ütles Kallas, et kui inimesed end kokku ei võta, siis jääb suvi ära. Peaministri sõnumile reageerisid sajad, võimalik et tuhanded inimesed. Need olid inimesed, kes olid siiani piinlikult järginud seatud reegleid ja piiranguid.

 

 

Need olid inimesed, kes siiamaani ei olnud virisenud ei piirangute, ega kriisihalduse üle. Just nemad tundsid end puudutatuna ja leidsid, et näägutamist nad sel hetkel küll ei vajanud. Pettumus ja nördimus oli nendes seisukohtades läbivaks jooneks ning valdavalt küsiti vaid üht, kus on hõlmav vakstineerimisplaan. “Tahaks süsti, mitte pidevat ähvardamist, et suvi ära jääb, “ kõlas ühe Eesti tuntud ajakirjaniku hinnang.

 

 

Kommunikatsiooni mõttes langes peaministri facebookipostitus tähelepanuväärsele päevale, sest vaid loetud tunnid varem oli Eesti Päevaleht avaldanud järjekordse peaministriuuringu, milles selgus, et rahvas igatseb juba Jüri Ratast tagasi ning Kallase toetus on sulanud kui lumi.

 

 

Siin võib olla ka põhjus, miks teispäeva hommikul viskus ka rahvast süüdistava retoorikaga Kaja Kallase valitsuse kaitsele tema isa ja ekspeaminster Siim Kallas, kui kirjutas EPL-i arvamusartiklis, et valitsus ei nakata kedagi. “Riigikogu ei nakata kedagi. Isegi opositsioon ei nakata kedagi. Vaatame kõik hoolega peeglisse – võib-olla leiame sealt kellegi, kes maski ei kanna ja lähedase kogunemise keeldu ignoreerib”.

 

 

Muuhulgas lisas Siim Kallas, et praegune valitsus ei leevendanud piiranguid, vaid ainult ühtlustas neid. Kui meenutada uue valitsuse restoranide lahtiolekuaegade pikendamise ja ühiskonna avamise retoorikat, siis mõjub piirangute ühtlustamise jutt äärmiselt õõnsalt.

 

 

Selles seisneski Kaja Kallase valitsuse esimene suur viga, kui ühiskonda hakati retooriliselt suure hooga avama, kuigi nakatumisnäitajad olid selleks hetkeks juba selges tõusutrendis.

 

 

Kahetsusväärsel kombel meenub peaminister Kaja Kallase suve ärajäämise postitust vaadates üks seitsme aasta tagune pilt Tallinna lennujaamast, kus tema isa Siim Kallas andis läbi lennnujaama aia intervjuud teemal, miks ta loobus peaministriks kandideerimast. Mõlemal puhul on sõnumi alatooniks justkui hüüatus, et Eesti rahvas, te ei vääri mind.

 

Ma olen enam kui veendunud, et valitsuse kahe kuu tagune ühiskonna avamise retoorika lähtus avaliku arvamuse uuringutest ja küsitlustest, täpselt samuti nagu lähtusid teispäevased reaktsioonid peaministriuuringust. Paraku on selline poliitikategemise viis kriisiajal täiesti vale tee. Fookusgrupid ja laiapõhjalised uuringud valijate hoiakute kohta võivad töötada rahulikel aegadel, kuid kriisi lahendamisele see kaasa ei aita. Kriis ei ole lintide lõikamise aeg. Kriisi ajal pole tarvis, et valitsus lohiseks avaliku arvamuse järel.

 

 

Kriisi ajal on vaja juhtimist, mis annaks inimestele usku ja lootust, et kriisiga tullakse toime. Kriisi ajal on vaja plaani ja toimivaid lahendusi. Selleks, et suvi luhta ei läheks tuleb esitada selge kava, mis oleks teostatav ja millesse inimesed ka usuksid. Näägutamine inimeste kallal seda kindlasti ei ole. Ja kõige vähem on vaja igapäevaselt pingutavatele peredele oma ebakindlust varjavate juhtide sõnumit stiilis, et te ei vääri mind. Nagu nägime seda seitse aastat tagasi Lennart Meri nimelises lennujaamas, siis lõppeb selline suhtumine lahkumisega – kas Stenbockist või sinna jõudmata.

 

Allikas. https://eesti200.ee/

Seotud teemad