Advertisements
banner

Laste valud ja rõõmud ei ole tühised!

Minu arvates on nii laste kui täiskasvanute puhul kõige suurem probleem see, kui nende tundeid peetakse tühiseks. Kui lapsel on mure, siis soovib ta olla nähtud, kuuldud ja mõistetud.

Ta ei tule oma viha, valu ja hirmuga üksi toime, sest tal puuduvad vastavad oskused. Kuid sageli anname lapsele hoopis sõnumi: „Mine oma tuppa, mõtle järele ja siis tule vabanda!“, „Ei ole mingit probleemi, mine mängi!“ või „Käitu ise paremini, siis ei teki selliseid olukordi!“

Olen töötanud aastaid lasteaias ja koolis ning puutunud kokku lastega igas vanuses – näinud nende raskusi ja valu ning mõistnud, et hoolimata vanusest tahab iga inimene teada:
• Kas sa näed mind?
• Kas sa kuuled mind?
• Kas see, mida ma ütlen, on sinu jaoks oluline?

See, et lapsed on väiksemad, ei tähenda, et nende tunded ja mured oleksid väiksemad või vähem tõsised.

Mida võiks täiskasvanu tunda, kui ta läheb terapeudilt või parimalt sõbralt mure korral abi otsima, kuid talle nähvatakse: „Lõpeta ära, ei ole ju mingit suurt probleemi! Käitu ise paremini ja siis ongi kõik hästi!“?

Lapsevanemad ja õpetajad ongi ju lapse jaoks just need inimesed, kellelt ta saab nõu ja abi, kes teavad, kuidas olukorrad lapse jaoks võiksid laheneda. Nii nagu täiskasvanu ootab terapeudilt või sõbralt kuulamist, nägemist ja mõistmist, ootab seda täiskasvanult ka laps.

Kuigi me elame üksteise kõrval, on minu arvates teine suur probleem üksindus. Vanemad on tihti töö tõttu reisil. Ka vanavanemad elavad kaugemal kui vanasti, kui mitte lausa teises riigis. Vanasti elati kogukonnas, oldi sugulaste lähedal. Kui meie lapsepõlves hoiti koduuksed lahti ja läbikäimine oli vabam ja lihtsam, siis nüüd on terve hulk takistusi, mida lapsel tuleb ületada: lukus uksed, pilgeni täis broneeritud kalendrid, silmast silma kohtumise asemel nutiseadmed. Ei ole enam nii, et kui on igatsus, lähen sõbra ukse taha, koputan ja saan kokku.

Vanemad annavad sageli lapsele kätte iPadi, iPhone`i või muu seadme, et viimane saaks ise enda aega sisustada. Visatakse ju naljagi, et nutiseadmed on tänapäeva lapsehoidjad. Laps saab sealsetest mängudest ja videotest quick fixi kogemuse ega ole enam huvitatud pereliikmetega ühisest ajaviitmisest, kasvõi näiteks lauamängude mängimisest.

Hirm ja ärevus, mille kutsuvad esile teleuudised, ajaleheartiklid ja sotsiaalmeedia, jõuavad vanemate kaudu paratamatult ka lasteni. Ja seda ka siis, kui vanemad sellest otseselt ei räägi. Hirmu ja ärevust aga tuimestatakse toidu ja alkoholi üleannustega, internetis surfamisega, ennastsalgava treenimise, otstarbetu ostlemise ja muude sõltuvuslike tegevustega. Nii nagu vanemad ees, nii lapsed järel. Ma usun, et just see on põhjus, miks meie generatsioon nii ohtralt alkoholi, tablette, toitu ja tooteid tarbib.

Lapsepõlvest peale süstitakse meisse perfektsionismi ja edukultust. Laps ei õpi iseendale, vaid tunnustuse, aupaiste ja edu pärast. Nägin koolieelikutel tihti väsimust, sest pärast lasteaeda läksid nad eelkooli ning pärast eelkooli trenni. Kas see ei ole täistööpäev lisatundidega?

Suur osa tänapäeva lapsi hindab oma hakkamasaamist selle järgi, mitu like´i nad Facebookis või Instagramis saavad. Ja kui sellele lisandub veel ärev õhkkond kodus, kus vanemate omavaheline suhe on pingeline, siis ületab lapse poolt tajutav stressitase selgelt rõõmu, mida ta oma päevast võib saada.

Perfektsionismi parim „sõber“ on häbi. Tahame seda tunnistada või mitte, aga meie lapsevanemad ja haridusasutused kasutavad häbistamist kui distsipliinivahendit. Miks? Sest see on kiiretoimeline ja tõhus. Ma julgen arvata, et paljudel on kogemus olla õpetaja poolt klassi ees häbistatud. Häbi halvab ja paneb vaikima. See keerab lapse südame lukku ning ta ei julge enam olla nähtud. Ta ei julge vastata ei õpetajale ega kellelegi teisele, sest tal on hirm saada häbistatud. See hävitab loomupärase soovi avastada ja olla loominguline ning viib peagi selleni, et laps kaotab tükikese iseendast.

Mis aitab lapsel oma tunnetega toime tulla? Teadmine, et on keegi, kelle juurde lapsel on alati turvaline minna, kes pühendab talle aega ja tähelepanu. Kui laps tunneb, et ta on oluline, nähtud ja kuulda võetud, julgeb ta ka tundeid väljendada.

Ja muidugi aitavad lastel tunnetega paremini toime tulla erinevad terapeutilised tegevused – joonistamine, voolimine ja musitseerimine. Kuus aastat tagasi lasteaias töötades hakkasin lastega mediteerima. Nimetasin seda tookord „vaikuseminutiks“. Endalegi ootamatult nägin meditatsiooni kohest head mõju lastele – nad rahunesid ning õppisid ja võtsid infot vastu palju kiiremini. Lapsed muutusid vabamaks ja sõbralikumaks, neis oli rohkem rõõmu.

Jagasin oma kogemusi ka psühhoterapeutide ja muusikaõpetajatega ning sain neiltki positiivset tagasisidet. Viibime pidevas infomüras ja seetõttu on lausa hädavajalik, et õpetaksime ka lastele võtma teadlikult päevas hetki olla lihtsalt iseendaga. Kus nad ei pea mitte midagi tegema, vaid saavad lihtsalt olla.

Kui me saame kontakti iseendaga, oma kehaga, tunnetega ja hingega, tuleme tagasi oma keskmesse. Kui saame kontakti oma keskmega, siis lõõgastume. Ma usun, et see loob lapse jaoks turvalisust, kui ta tunneb, et tal on olemas ruum, kus ta saab olla sellisena, nagu ta on.

Kui minul vahel vaikuseminutid ununesid, palusid lapsed ise seda. „Mulle meeldib endaga koos olla” põhjendas üks neist oma soovi toredasti.

Kadri Sakala on Imago suhteterapeut ja holistiline terapeut, kes on aastaid töötanud lasteaias ja koolis õpetajana.

Allikas: Perejakodu

Minu arvates on nii laste kui täiskasvanute puhul kõige suurem probleem see, kui nende tundeid peetakse tühiseks. Kui lapsel on mure, siis soovib ta olla nähtud, kuuldud ja mõistetud. Ta ei tule oma viha, valu ja hirmuga üksi toime, sest tal puuduvad vastavad oskused. Kuid sageli anname lapsele hoopis sõnumi:…

0

User Rating: 2.09 ( 5 votes)
Advertisements

Kommentaarid

kommentaari

Seotud märksõnad
Sulle võivad ka meeldida need ...