Iga lahkumine on valus…

 Iga lahkumine on valus…

Iga lahkumine on valus. Me kõik oleme kogenud seda mingis vanuses ja eluetapis. Kuid üks on kindel, see ei lähe kunagi kergemaks. Öeldakse, et aeg paneb unustama. Aeg on lasta minna kellegil kallil… Aeg on teha endaga rahu. Aastad võivad ju mööduda. Lein tuhmub tuhaks Tema leekides. Kuid igatsus – see jääb. Jätab endast märgi südamesse. Nõnda võime ennast tabada mõtlemast… Armsa inimese häälekõlast.

 

Sõnadest mida sai vahetatud telefonitsi või kohvilaua taga. Aastaajad vahelduvad vahepeal selles magusas nukruses kiirelt nagu varasuvised päikesekiired hommikuti. Aga kaks päeva neil on tähtsus. Allajoonitud tähtsus. Mõlemil päevil süütame küünla. Kuulame vaikust. Lootuses, et ehk kõnetab too meid – Sinuna ja jätab kas või üheainsa sõnumi. Külastame paigakest kuhu uinusid inglite kaitsva pilgu all unne, et ärgata uuesti ülesse. Ilma valuta ja hirmudeta. Maailmas kuhu ootad kunagi meid. Naeratus suul ja embad meid taas nagu seda üksildast ja pimedust täis eilset poleks olnudki. Iga lahkumine on valus…  Aga Sinust jäid maha lohutuseks elavad mälestused…  Armsalt soojad südamepildikesed.

Kuniks uuesti kohtume ühesuunalises lõpppeatuses.

Foto: Mitchell Hartley@mtchllhrtly

Seotud teemad